Valitsuse energiaplaan on saanud üksjagu kriitikat. Enim heidetakse sisu poolest ette rehkenduste läbipaistmatust ja valede alusandmete kasutamist ja seda mõneti õigustatult. Tervikvaate puudumist aga ette heita ei tohiks, sest valitsuse plaan on esimene terviklik avaliku sektori dokument elektritootmise teemadel üle 15 aasta.

Võib-olla loen energiateemalisi postitusi vildakalt, kuid minule on kriitikas jäänud enim kõrva kriipima näiline ootus, et meil on olemas valikuvariandid, mis ilma riigi sekkumiseta tagaksid üheaegselt Põhjamaadega võrdse madala elektrihinna, energiajulgeoleku, väikse keskkonnamõju ning tugeva panuse majanduskasvu. Oma enam kui 20-aastase kogemuse pealt valdkonnas väidan, et see pole võimalik eelkõige kahe paradoksi tõttu.

Esimene paradoks on hinnakannibalism. Lühidalt: mida soodsam on elektrihind, seda väiksem on investori huvi investeerida. Uue päikese- ja tuuleenergia tootmise lisandumine on viinud elektrihinna (ka Soomes) tuulisel ja päikesepaistelisel ajal tulutasemele, millelt uusi investeeringuid teha pole väga võimalik. Eriti kehtib see varustuskindlust loovate elektrivõimsuste kohta, uued võimsused saavad tekkida vaid investeerimiskindlust luues, nii Eestis kui ka mujal Euroopas.

Teine paradoks on võimsuskannibalism. Mida suurem on kodumaisel elektritootmisel põhinev varustuskindlus, seda väiksem on iga järgneva varustuskindlust loova elektrijaama aastane töötundide arv ja kate investeeringukuludele.

Mõlema paradoksi põhjus peitub turukorralduses, mille kohaselt kapitalikulusid elektripakkumistesse lisada ei tohi ning elektrijaamad konkureerivad vaid muutuvkulude baasil. Ilma Põhja-Balti regioonis üheaegselt turukorraldust muutmata olukorras muutust ei tule ning uued võimsused jäävad tekkimata.

Lihtsustatult on valik kahe vahel: kas soodne ja kõrge varustuskindlusega elektrivarustus, mis ühtaegu maandab nii investorite põhjendatud riske kui ka arvestab tarbija huve, või lasta asjadel kujuneda nii nagu kujuneb. Viimast valikut oleme eelistanud viimased 15 aastat, rahulolu kujunenud olukorraga saab hinnata igaüks enda mätta otsast ise.

Üks huvigrupp on meile aastaid rääkinud võimalusest osta vajaminev elekter soodsast Põhjalast. See tõepoolest on üks võimalustest, kuid seda piirab kaablite läbilaskevõimsus ning, mis veelgi olulisem, see pole toonud ega saagi tuua meile soodsaid elektrihindu ja seda kahel põhjusel.

Esiteks on Euroopa põhivõrkude ühenduse ENTSO-e (European Network of Transmission System Operators – electricity) viimase varustuskindluse raporti kohaselt varustuskindlus väljakutse eranditult kõigis Läänemeremaade elektrisüsteemides. See tähendab, et terves regioonis puudub soodsa elektrihinna allikas perioodidel, mil taastuvenergiat süsteemis piisavalt pole. Arusaadavalt väljendub defitsiit kõrgemas elektrihinnas. Nii näiteks maksis Taani Norrast imporditud (hüdro) elektri eest 2022. aastal ligi neli korda kõrgemat hinda võrreldes Taanist Norrasse eksporditud (tuule)energia eest.

Teiseks tuleb rohkemate elektriühenduste loomine suurte investeeringutega, mis on vaja tagasi teenida ning mille eest Eesti tarbija maksab kõrget hinda. Soodsamat elektrihinda tegelikult vastu saamata. Detailidesse laskumata, Soome soodsam börsielektri hind ei jõua Eesti tarbijani, hinnaerinevus jaotatakse Soome ja Eesti kaabliomanike vahel.

Muuhulgas seda arvestades on ENTSO-e hinnanud Paldiski vesisalvesti panust varustuskindluse tagamisse isegi suuremaks kui Estlink-3 puhul. Tühjade tünnide vahele ühendustorude lisamine kumbagi tünni ei täida.

Pole küsimust selles, et arvud ja rehkendused peavad olema adekvaatsed ja läbipaistvad ning riigi valikud peavad lähtuma tarbija huvist ja majandusarengu vajadusest. Samal ajal on valitsejate kohus juhtida rahva ootusi õiglaselt, arvestades objektiivset reaalsust olukorda ilustamata.

Põhjamaade soodne elektrihind on tasu nende ühiskondade poolt aastakümnete jooksul ehitatud elektrijaamade eest. Aastakümneid tagasi tehtud õiged energiamajanduse otsused on põhjuseks, miks tööstusinvesteeringud liiguvad meist põhja poole. Kas me usume, et Eestis saab majanduskasv tekkida Põhjamaadest erinevalt?